Priit Lumi võidutses Soomes

Helsinki Open 2016 osalesid M1 tugevusgrupis vennad Jaanus ja Krisjan Pettai, kes pidid võitlema Soome parimatega ning saavutasid kokkuvõttes vastavalt 11. ja 13.koha. Turniiiril võidutsesid vennad Äijänenid. Finaalis alistas vanem vend Jami noorema venna Miko geimidega 3 – 0 ( 11-6;11-7;11-9).Kolmas oli Kristjan Rautiainen

Kristjani kommentaar: Mul oli väga hea meel, et sain Jamiga mängida ja nautisin täiega hapniku puudusest hoolimata. Mäng oli tõsiselt kiire, isegi Jami jaoks. Ta ise pärast ütles, et kruttis meelega tempot juurde. Pean tunnistama, et mängus oli hetki, kus punkte kontrollisin mina mitte tema. Selliseid mänge tahaks rohkem mängida. See mäng oli hoopis midagi muud, kui minu igapäevane squash. Väga positiivne on asjaolu, et ma suudan sellisel tasemel üldse mängida ja vahepeal isegi punkti juhtida. Tunnistan ausalt, et korra mõtlesin isegi geimi võidule mängukäigust tulenevalt, kuid see mõtteks jäigi, sest mul polnud enam jõuavarusid alles. Pidevalt piirajas mängides ei olegi teisiti võimalik, ühel hetkel lihtsalt ei jaksa. Tunnen, et suudan endiselt areneda ja üha paremini mängida. 

Esimese venelasega mâng kohta nii palju, et kaotus tuli amatöörlikku vale arvestuse tõttu ja loomulikult tegi vastane hea mängu. Teise venelasega mängu võit tuli võrdlemisi kergelt. Lõdvestusin ja paigutasin pallid täpselt varieerides tempo

Jaanuse kommentaar: 

Peale hooaja avaturniiri Tallinnas olen saanud vaikselt tagasi enda tavapärasesse treeningrutiini. Eelmine nädalavahetus mängisin Soomes ka SM-liigat, kus sain kaks võitu ja tundsin, et tasapisi hakkab taastuma enesekindlus. Sellele võistlusele olin juba seadnud endale kõrgemad ootused, kuna vormikõver on hakanud vaikselt tõusma. Võiks öelda, et olen juba kogenud mängija ja ei tohiks enam olla probleeme enda häälestamisega, kuid siiski esimeses mängus panin täiega puusse. Vasataseks oli Ville Karsikas, kelle mäng on viimastel aastatel kõvasti paranenud. Ootused olid kõrged, aga reaalsus oli kindel 0-3 kaotus. Järjekordselt sain kinnitust faktile, et squash on 80% mentaalne ja 20% füüsiline mäng. On veel mida õppida. Järgmine mängu võitsin 3-0 ja kuna pinged olid juba maas siis hakkas ka mäng vaikselt paranema. Viimases mängus kaotasin tasavägisema mängu 2-3 Venemaa mängijale Konstatin Kostrykinile. Tegu oli väikese ja väleda mängijaga, kelle liikumine ja füüsis olid väga heal tasemel.

M2 tugevusgrupis tegi väga hea turniiri Priit Lumi, kes finaalis alistas teise asetusega Marko Pääkkoneni tasavägise 3-2 (9-11;10-12;11-4;11-9;11-7) seisuga. Kolmas oli Riina Koskinen.

M3 tugevusgrupis saavutas Eino Vaarala 9.koha ja naiste turniiril  Anete Sokko 8.koha. 

Detailsed tulemused

Priit Lumi kokkuvõte:

See hooaeg mõtlesin, et lisan veel ühe Soome võistluse kalendrisse –  Helsinki Open.  Asusime siis laupäeva varahommikul vendade Pettaide ning kahe daami Liisi ja Anetega Soome poole teele. Loomulikult kohale jõudsime 2 minutit pärast mu matši algusaega, seega tegin kiirsoojenduse ja tormasin väljakule. Esimese matši vastaseks tegelane, kellega paar aastat tagasi sain Espoos mängida – Teuvo Määttänen. Kuigi Courtwalli väljakud on Talihallis sisuliselt samad, siis esiseinadel on väga suur vahe ning pall põrkab seal metsikult rohkem. Nagu tavaks on saanud, siis iga esimene matš välisväljakutel on täpsus halb ja segadus suur. Nagu Soome seenioridele kohane, olid pallivahetused väga lühikesed ning mingit rütmi polnud võimalik mängu tekitada. Teuvo alustas sellega, et läks 7-0 ette enne kui ma üldse esimese punkti kirja sain. Lõpupoole hakkasin juba enam-vähem mängu sisse saama, aga edumaa oli liiga suur  ning esimese võttis tema 11-7.  Teine ja kolmas geim hakkasin harjuma lõputu ründamisega ning sain ta liikuma, aga neljandas alustas ta jälle väga täpselt ja agressiivselt nii, et läks 6-0 ette. Võitlesin püha vihaga tagasi end kuidagi suutsin siiski ära lõpetada matši nelja geimiga.   3-1  , 7-11, 11-4, 11-5, 12-10. 

Teine matš oli 3. asetusega juuniori Ville Koskineni vastu. Endiselt on juuniorite vastu palju meeldivam mängida, kuna nad mängivad üsna standardset squashi ning ei üllata millegi erilisega. Mäng läks väga ladusalt ning alla poole tunni läks, et võita  3-0  (11-6,11-4, 11-4) 

Sellega siis esimene võistluspäev piirdus…  vähemalt mu enda meelest. Vaatasin paar matši veel, venitasin, läksin sauna, ajasin juttu, pakkisin oma kodinad kokku ja olin maja uksest välja astumas kui Jaanus küsis, et kas mul täna rohkem matše pole. Ütlesin, et endameelest küll mitte, aga vaatan korra järgi igaks juhuks. Vaatasin siis stendile ja… järgmine matš peaks algama… 5 minutit tagasi.  Õnneks oli kava natuke graafikust maas ning klaasväljakul käis veel eelmine matš. Kihutasin siis tagasi riietusruumi ja kohe kui riided vahetatud sain, läksin otse väljakule. Vastaseks Tommi Ryyppö, veel rohkem ebaharikuma mängustiiliga seenior kui Soome keskmine. Ilmselgelt mingist rütmist polnud juttugi ja ühtegi korda kahte sama lööki järjest Tommi ei löönud. Õnneks ei liikunud ta väga hästi ning sain counterdroppide ja ette ründamisega kenasti punkte. Kuigi mulle väga meeldib klaasväljakul mängida, on jälle vaja tükk aega, et harjuda eredate tuledega laes ning sügavustaju on täiesti teistsugune võrreldes tavaväljakutega. Nii siis lõingi mitu korda matši jooksul pallist lihtsalt täiesti mööda – väga humoorikas tunne, kui eluaeg oled reketialasid harrastanud. Kolmandas geimis kukkus keskendumine täiesti ära ning Tommi võttis paari minutiga geimi, aga õnneks sain end kokku võetud neljandaks ja skooriks jäi 3-1 (11-8,11-4, 4-11, 11-5).

Nüüd oli tõesti võistluspäev läbi ning kasisin oma Airbnb majutusse ja läksin kl 10 õhtul surmväsinuna magama. Järgmisel päeval mõtlesin, et lähen varakult kl 9-ks kohale, et saada natuke klaasväljakul harjutada, aga otse loomulikult oli mänguhall suletud ning sain ukse taga passida mõnda aega. Teise entusiastina tuli ukse taha ootama Eino, kes mõtles, et tuleb vara ja hakkab juba harjutama oma kella kümneseks matšiks. Saime siiski varsti sisse ning Eino sai teada, et vastane andis loobumisvõidu. Minul vähemalt õnnestus klaasväljakul pool tundi palli lüüa ning harjuda veidi. Vahepeal tuli Eino ja ütles, et ma olen kindlasti ainus eestlane maailmas, kes praegu klaasväljakul pühapäeva varahommikul trenni teeb. Seekord tegin korraliku soojenduse enne matši ning hakkasin mängima Marko Pääkkoneniga finaali. Väidetavalt on tegemist kunagise Soome juunioride meistriga ning nagu ikka, väga pikajaalist squashikogemust omava inimesega.

Hoolimata hommikusest harjutamisest oli drive’ i pikkus ikka kehv ning Marko domineeris rallisid. Kuidagi püsisin mängus ikkagi, aga nii esimese kui teise geimi lõpud sai ta enda kasuks vormistatud 11-9 ja 12-10.  Kolmandas hakkasin rohkem crosscourte kasutama ning üritasin agressiivsemalt mängida ja teda rohkem ringi liigutada.  Neljas oli jällegi väga tasavägine ning pidin hambad ristis palle korjama kui jälle mingi kehva pikkusega palli talle ette jätsin. Löögivalik oli tal üldiselt väga hea ning just ründelöögid-drived olid nii seinas kinni ja teravad, et väga raske oli nendega midagi teha. Viiendas õnnestus paaripunktist edumaad hoida ja kuidagi ikka välja võidelda viimased kaks vajalikku punkti 9-7 pealt. Kokku siis 3-2 (9-11, 10-12, 11-4, 11-9, 11-7) , 59 minutit põnevat ja ägedat matši.

Nüüd on siis M3 ja M2 esikohad olemas ja ilmselt kunagi enam Soomes ühtegi võistlust ei võida ega poodiumikohta ei võta kui mind edaspidi M1-eliiti mängima pannakse.

Vendade matšidest oli ilmselt kõige parem Kristjani matš turniiri võitja Jami Äijäneni vastu, kes mängib ulmelise mängutempoga (vähemalt meie lihtsurelike jaoks). Kristjan mängis nagu noor jumal ja võitles end iga punkti eest pooleks. Esimeses geimis õnnestus saada kaks punkti. Ütlesin talle,et “davai. nüüd võtad viis.” Kristjan läks ja tõi koju oma viis punkti teises. Enne viimast ütlesin, et “nui neljaks, nüüd võtad 7 punkti, pead võtma, võitle!”.   Pidin minema ise Jaanuse matši lugema kolmanda Kristjani geimi ajal. Natukese aja pärast Kristjan siis tuli mu juurde ja ütles et… “Kaheksa!” , ja kukkus sinnasamma maha ning jäi pikaks ajaks hingeldama.

Igatahes vägev turniir oli, järgmine peaks olema M1 Pärnus, ootan põnevusega.