„Squashis saab ka üksi nii palju juurde anda oma arengusse. Samuti ei tüdine sellest kunagi ära, sest järjepidevalt saab oma lööke paremaks lihvida ja kogu aeg leiab midagi uut mille kallal nokitseda ning seda siis kohe ka võistlusmängus kasutada“.
Eveli Mälk, noorsportlane, mänginud üle 5 aasta.
Kuulsin esimest korda squashist, kui treener Aliis Allas käis meil koolis ühe tunni ajal seda spordiala tutvustamas. Meie klassijuhataja tegeles sellel ajal squashiga ning läbi tema see tutvustus ja trenni kutsumine toimuski. Tegelikult meie klassis tegelesid kõik juba mingi spordialaga või käisid huviringis ja klassikaaslased väga huvitatud polnud, aga minuga oli teisiti. Kuna ma ei käinud kusagil sporti tegemas, siis õpetajad utsitasid, et ma ka endale trenni leiaksin. Seega, näitasime paari klassiõega huvitatust, saime täpsema info ja läksime nädala lõpus proovima.
Mäletan oma esimest lööki squashiväljakul väga hästi. Lõin palli otse lakke! Aga hoolimata sellest oli juba esimese löögi tegemine nii lõbus, kuigi see ei läinud üldse sinna kuhu oleks pidanud. Üleüldse ei saanud ma reketiga pallile väga pihta, kuid tundsin, et see, mis ma seal väljakul teha üritasin, meeldis mulle väga. Pärast tutvustuse lõppu avaldasime kõik oma soovi trennis käima hakata. Saime koheselt esimese proovitrenni järel squashipisiku!
Oma esimesse trenni pidin minema täiesti üksi, sest juhuslikult keegi teine seekord tulla ei saanud. Sellel ajal oli minu jaoks kõige hirmsam asi kui pidin kuhugi üksi minema, eriti trenni, millest ma ka midagi ei teadnud. Aga kui spordiklubi uksest sisse astusin, siis treener juba tervitas rõõmsalt ja see rahustas mind kiirelt maha. Mind võeti väga soojalt vastu.
Nüüd, viis ja pool aastat hiljem, õpin spordigümnaasiumis squashi erialal. Olen nii palju tänu squashile õppinud. Ei loe mis on su vanus, vaid loeb see, et sulle meeldib mida sa teed ja et sind ümbritseksid toetavad ja positiivse iseloomuga inimesed. Kui ma ei oleks tollal squashi proovima läinud, siis arvatavasti ei oleks minust sportlast saanud!
