Kristjan Pettai – 14 korda osalenud Eesti Meistrivõistlustel squashis ning omab nendelt üheksat medalit: kaks kulda, kuus hõbedat ja ühte pronksi. Ta armastab nii squashi kui ka võistlemist ja räägib, mis võiks ka igat teist mängijat motiveerida turniiridest osa võtmast.
Ma arvan, et inimesed, kellel ei ole varasemalt sees harjumust võistlustest osa võtta, küsivad endalt tihti, et miks peaksin võistlema? Mida see annab? Järgnevalt toon välja põhjused, mida isiklikult kõige olulisemaks pean.
Sotsiaalne aspekt – võistlused kestavad tavaliselt hommikul kella 11 kuni 16 ja selle aja jooksul, peale üksteisega mõõduvõtmise, veedavad mängijad üksteise seltsis mõnusalt aega. Arutatakse mängu strateegiat, ennustatakse järgmise mängu või koguni turniiri võitja üle ja leitakse uusi treeningpartnereid. See aeg on just sobiv võimalus uute mängijatega tuttavaks saada ja ühine harjutusmängu aeg kokku leppida. Või mõne kogenenuma mängija käest nõu küsida.
Väljakutse ja tagasiside – võistlused on kõige parem koht, kus mängija saab end proovile panna. Mängu tulemused annavad objektiivset tagasisidet vormi ja taseme kohta. Teise mängija vastu mängimine sunnib sind katsetama erinevate löökide ja strateegiaga. Teisisõnu viib mugavustsoonist välja. Areng ei toimu mitte kunagi mugavustsoonis püsides.
Silmaringi avardamine ja areng – kõik mängijad on mängustiililt erinevad. Mõni kasutab loogilisi lööke aga teine mängib ebatraditsioonilist mängu ja ajab vastase jalad ja pea sassi. Erineva stiiliga mängijatega mõõduvõtmine näitab, kuidas veel on võimalik mängida. Võistlused on hea koht, kus vaadata kuidas kõrgema taseme mängijad mängivad, milline on tehnika, löögivalik jne. Mängijad jagavad hea meelega tagasisidet selle osas, mida väiksema kogemusega mängija saaks teistmoodi teha, et enda taset tõsta. Ei ole midagi paremat kui et teine mängija sulle mängu kohta nõuandeid jagab.
Olen Eesti squashiklubides aastate jooksul näinud palju harrastusmängijaid ja mõelnud endamisi, et tegelikult on meil päris mitmeid harrastajaid, kes oma oskuste poolest võistelda võiks. Siinkohal toon ka kohe olulise punkti välja, et võistlused on vastavalt tasemele gruppidesse jagatud ning kõik leivad endale sobiva liiga. Mõistan, et esimest korda võisteldes võib tekkida hirm ja peas tiirlevad negatiivsed mõtted. Mõtted nagu, ma ei ole piisavalt hea, mis siis kui ma viimaseks jään, ma ei taha viimaseks jääda. Või mõtted selle kohta, mida teised arvavad. Kõik on varem või hiljem nii mõelnud. Hiljem mõistame nende mõtete ebaratsionaalsust ja alusetust. Kõik on kusagilt alustanud. Võistlustel valitseb sõbralik ja lõbus õhkkond ja iga uus võistleja annab meie väikesele kommuunile ja liigale vaid mitmekesisust ja jõudu juurde.
Kui see jutt Sind puudutas, siis pane ennast proovile ja tule võistlema! Kui mind näed, siis pea kinni ja küsi nõu või tagasisidet. Aitan hea meelega 😉
